Uhuhuu kui kirju see beebiasjade maailm tundus, kui esmakordselt sinna sukeldusin! Pani mõtlema kas tõesti on lapse kasvatamiseks nii palju asju tarvis? Vanasti ju ei olnud selliseid uhkeid beebikiikesid või voodikarusselle ja kuidagi saadi ju hakkama. Ma mäletan, et ma mõtlesin, et ma proovin ka võimalikult väheste asjadega hakkama saada. Nagu ma mõtlesin, et mul tuleb kindlasti väiksema poolsem, üli rahulik, mitte kunagi roosat kandev beebi. Think again, Maris!

Enne beebi sündi me tegelikult väga palju asju kokku ei ostnudki aga pärast beebi sündi avastasime end haaramast erinevatest asjadest kui õlekõrtest mis elu lihtsamaks teeksid. Ja paljud asjad seda tõesti ka tegid, seega olid ostu väärt. Aga päris hulluks ma siiski (veel) läinud ei ole – st kümmet käru ja kaheksat kandelina ma ei oma.

Siit ka minu väikene list asjadest ilma milleta ma hetkel elu ette ei kujutaks.

NAIF lastehooldus – Meie väga suur abimees on NAIF mähkmekreem. Tänu sellele ei ole meil mähkmeärritusega suurt probleemi olnud, sest kohe kui mingi punetus kipub tekkima on see kreem asja kiiresti korda ajanud. Samuti meeldib meile väga NAIF rahustav beebiõli, millega ma Itile pärast vannitamist massaaži teen. See imendub väga kergelt ja on nii mõnusa rahustava lõhnaga! Beebi nahahoolustoodete puhul on vast paljudele oluline, et neil ei oleks häirivalt tugev lõhn. NAIF toodete puhul ei pea tõesti selle pärast muretsema, sest neil on selline mõnusalt õrn ja mahe beebilõhn!

Esimestel nädalatel pärast sünnitust oli mul kohutav magusa isu.

Mäletan, et alguses ei olnud mõnel päeval beebi kõrvalt üldse aega süüa. Ja ma ei olnud sellega üldse harjunud. Nälg teeb mind pahuraks ja närviliseks. Risto võib näiteks päev läbi söömata olla nii, et ta ei saa ise arugi, et midagi valesti oleks. Mina olen sellest versioonist v ä g a kaugel.

Ots lahti

By Maris Niinemets

Tere tere, kõik see pere ja head uut aastat!

Juba mitu päeva siin kirjutan seda postitust. Mul on mingisugune loominguline kriis vist. Kõik mis kirja panen tundub nii nõme või siis mõtlen, et keda ikka huvitab. Võibolla on asi selles, et ma olen blogimise maailmast nii kaua eemal olnud ja pean lihtsalt otsa lahti tegema.

Kõigepealt tahan öelda, et see on nii tore, et mu eelmine postitus (Iti sünnilugu) nii palju tagasisidet sai. Tõesti on äge lugeda teie kommentaare, nõuandeid, kogemusi ja julgustavaid sõnu! Ma pean tõdema, et ma ikka veidi kahtlesin kas üldse kirjutada enda sünnitusest, sest mul nii mõnigi sõbranna on hetkel beebiootel ja ma ei tahtnud kedagi enda looga ära hirmutada. Aga kuna paljud ikkagi tundsid huvi ja nii mõnigi kellele ma seda lugu isiklikult rääkisin ikkagi julgustasid mind seda kirja panema. Üks sõbranna ütles mulle, et tundub, et ma suhtun sellesse kogemusse ikkagi pigem positiivselt ja ma arvan, et nii see ka tegelikult on kui vaadata mis selle valu ja vaeva tulemiks on.

Nõnda. Seda lugu pean alustama sellest, kui ma käisin 13. septembril, raseduse 37. nädalal ultrahelis ja mulle teatati, et Iti Britt kaalus juba tol hetkel ca 3700 grammi. Seega pani arst paika kuupäeva – 28.september. Kui selleks ajaks ei ole Iti ise sündinud, siis hakatakse teda esile kutsuma. Ma ei olnud seda uudist kuuldes just väga õnnelik, aga samas püüdsin ikka positiivselt mõelda ja lootsin, et sünnitus algab ikkagi loomulikult.

Nii ma siis hakkasin uurima erinevaid teooriaid, kuidas ise aidata kaasa sellele, et sünnitus pihta hakkaks. Hakkasin igapäevaselt vaarikaleheteed jooma. Tegin väga pikki jalutuskäike nii linna peal kui ka kodus. Treppidest jooksin üles-alla. Küürisin kodus neljakäpukil vannitoa põrandat. Käisin saunas jne.

Viimased raseduse päevad olid nii füüsiliselt kui ka emotsionaalselt meeletult kurnavad. 28. september tuli aina lähemale ja ikka ei olnud midagi toimuma hakanud. Vaikselt üritasin juba esile kutsumisega leppima hakata.

39. nädal

By Maris Niinemets

EDIT: Kirjutasin selle hädaldava postituse paar päeva enne kui asjaks läks. :D Nüüd on juba beebi Iti käes ja tudub praegu mu kõrval. Varsti proovin selle pika-pika loo ka kirja panna kuidas Iti sündis. 

Huuh – 39. nädalat!

See, et see number nii suureks on kasvanud, on ka põhjus miks ma nii ammu update’inud ei ole enda tegemisi ja toimetusi. Mulle tundub, et nüüd viimased kaks nädalat on möödunud aeglasemalt kui ülejäänud 37. rasedusnädalat kokku!

Nimelt 37. nädalast alates on laps juba piisavalt “küps”, et sündida. Seega iga päev valitseb hinges ootusärevus. Kui mõni tugevam valusähvakas kusagilt läbi käib, tekib kohe mõte “kas nüüd on minek..” või “kas see on see valu..”.

Mr.Blanc

By Maris Niinemets

Kahjuks ei ole mulle ameerikalikku lumivalget naeratust antud. Isegi päris sirgeid hambaid ma ei saanud. Ma pidin 3 aastat breketeid kandma selleks, et enda hambumust lõpuks korda saada. Õnneks koolis oli veel nii mõnigi teine keda oli sama saatus tabanud. Siiski ma mäletan, et kui mul breketid olid, ma nii pelgasin naeratamist ja mul tekkis selline harjumus, et kui ma naersin, siis ma panin alati käe suu ette. Hiljem kui breketid ära võeti jäi see nii mõnekski ajaks veel külge. Seega breketi omanikele soovitus – naeratage julgelt!

Pärast seda kolme aastast breketi rallit olen üritanud enda hambaid tervetena hoida ja nende eest hästi hoolitseda. Selleks olen enda jaoks kaks head abivahendit leidnud.

Lapse hoidmine ja hooldus (Pelgus) – meie esimene loeng, millest võtsime Ristoga mõlemad osa. Ämmaemand kes seda läbi viis oli hästi tore, sõbralik ja seletas kõike hästi rahulikult. Kõik mida ta rääkis, näitas ta nuku peal ette ja kõikidele loengus osalejatele anti ka oma nukk, mille peal sai samu asju kohe praktiseerida. Tänu sellele, et ma kolmekordne tädi olen, teadsin ma juba enamike asju mis loengus räägiti. Kui mu õe esimene laps sündis, siis ma veetsin nende juures päris palju aega ja omajagu on ikka kõrva(ja silma)taha jäänud. Imiku hoidmine ei ole mulle õnneks võõras ja nii mõnigi mähe on saanud vahetatud. Aga ma usun, et sellest loengust osavõtmine päris mööda külge maha ei jookse, vähemalt ma sain selles osas kinnitust, et ma mõnda asja juba tean. Kui üldse ei ole imikuga kokkupuudet olnud, siis ma soovitaks seda loengut küll.

Kui suvel ei olnud mul üldse viitsimist süüa teha, siis külmemate ilmade saabudes tekib mul alati isu soojade kodukootud roogade järgi – kookidest ärme üldse hakka rääkimagi!

Ma üritan hetkel kookide küpsetamisega piiri pidada, sest enda praeguse söögiisuga sööks need tõenäoliselt kõik ise ära. See aasta on nii palju õunu, et iga päev tuleks 10 õunakooki küpsetada, et need otsa saaksid.

Appi! See oli mu viimane töönädal enne ametliku dekreedi algust. Natuke pelgan seda aega kui ei pea tööl käima, sest ma kardan, et mul hakkab kodus jube igav. Juba augustis olen tegelikult juuksuritööl väga lebolt võtnud, seega mul on olnud aega ka kodus toimetamiseks.

Kõik sahtlid ja kapid on juba liigagi ära sorteeritud ja korraldatud. Räägitakse, et rasedatel tekib lõpufaasis “pesapunumise” vajadus. Ja minu puhul peab see 100% paika! Ainult, et see ei tekkinud mitte lõpu- vaid juba kusagil keskfaasis. Vahepeal hakkasin juba Risto töölaua sahtleid sorteerima. Ta millegipärast ei arvanud, et see väga hea mõte oleks.