Ühel päeval võtsime me Londonis natuke aega ka poodlemiseks. Väga palju sellega tegeleda ei viitsinud, sest rahvamassid on mõnes poes ikka meeletud (khm, Primark). Küünarnukkidega tuleb endale teed teha. Aga mul oli kindel plaan mõned beebiriided osta. Sellepärast olen ma ka Eestis suutnud ennast selle kohapeal tagasi hoida, et ma teadsin, et Inglismaalt saab beebiriideid. Ja kuna meil oli kaasas ka üks tulevastest vanaemadest, siis ei suutnud ka tema ennast tagasi hoida ja täiendas ka meie kollektsiooni. Tegelikult oli teine ka kaasas, aga tal on juba olemas kaks natuke suuremat ja üks uhiuus lapselaps, seega tal on praegu nendega tegemist küll. 

Eelmisel pühapäeval sõitsime Ristoga mõnusalt rongiga linna. Kui mäletate, siis auto jäi meil Riiga sõiduga haigeks ning ootab praegu kellegi osavaid käsi, kes teda terveks teeksid. Täitsa mõnus oli vahelduseks rongi ja bussidega liigelda. Risto ei ole muidu üldse ühistranspordi inimene aga nüüd ta on natuke kohustatud seda olema ja mulle vaikselt tundub, et talle on ka täitsa meeldima hakanud.

Meil oli tegelikult linna minekuga ainult üks missioon – osta uus diivan. Praegune diivan oli siin korteris juba enne ning ei ole üldse beebiga eluks sobilik. Tahtsime, et uus diivan oleks suurem, mugavam, sirge pinnaga, ning et seda saaks ka vajadusel voodina kasutada. Selleks suundusime Rocca Al Mare keskuse Sotka ja Asko mööblipoodi, kus kõik meie kriteeriumitele sobivad diivanid põhjalikult ära proovisime. 

Juhtus nii, et meil õnnestus jälle Londonis käia.  Kui keegi mäletab, siis me külastasime seda ägedat linna alles natuke üle poole aasta tagasi (siit saab lugeda).

Algselt oli meil lihtsalt mõte koos minu vanemate ja Risto emaga kusagile reisida. Tükk aega mõtlesime kuhu minna. Otsustavaks said asjaolud, et 1) me ei tahtnud väga kauaks reisile minna 2) enamik soojamaa pakkumisi oli pigem sügisel, aga see aeg oleks meie jaoks liiga hilja olnud ning muidugi 3) meie suur armastus Londoni vastu.

Tänaseks olen täpselt 22 nädalat ja 4 päeva kõhtu kasvatanud. Juba üle poole on möödas! See aeg on läinud jube kiiresti. Millegi pärast arvan, et viimased paar kuud hakkab see aeg venima, siis kui kõhtu juba raskem kanda on. Mul ei ole siiani õnneks väga palju vaevusi olnud. Alguses oli natuke iiveldust ja väsimust, nüüd on pikalt istudes või seistes õhtuti seljavalud aga üldiselt on mul võrreldes paljude teistega väga hea enesetunne olnud. Tõenäoliselt sellepärast on minu jaoks see aeg ka ruttu läinud. Ma ei kujutaks ette kui mul oleks ikka veel iga päev süda paha. Aga olgugi, et enesetunne on mul üpris hea, on toimunud minuga nii mõnedki muutused ja ma mõtlesin, et ma paneks mõned neist kirja. 

Käisime veebruari lõpus 7-liikmelise seltskonnaga Itaalias suusapuhkusel. Suusakuurordiks oli Kronplatz, mis asub küll Itaalias aga on piisavalt lähedal Austria piirile, seega kõik rääkisid saksa keeles ja tunne oli nagu oleks Austrias või Saksamaal.

Mõned on kindlasti juba märganud mu kasvavat kõhtu ja mõelnud kas tegemist on olnud suuremat sorti lõunasöögiga või on ikkagi midagi muud selle taga. Õige oleks siis variant B, selle taga on midagi muud – nimelt kõhus kasvav beebi.

Head uut aastat! Olgugi, et on vist juba hilja seda soovida. Nagu näha siis ma viimased kuud ei ole väga agar blogija olnud.Kirjutamine ei ole minu jaoks kunagi lihtsalt tulnud. Ma pean neid mõtteid ja sõnu enda seest välja pigistama. Kui mu abikaasa seda eelnevat postitust kirjutas (loe siit), siis ma olin nii kade, et ta sai selle paari minutiga valmis. Ta on alati kirjutamises ja enese väljendamises osav olnud!