
Kahjuks ei ole mulle ameerikalikku lumivalget naeratust antud. Isegi päris sirgeid hambaid ma ei saanud. Ma pidin 3 aastat breketeid kandma selleks, et enda hambumust lõpuks korda saada. Õnneks koolis oli veel nii mõnigi teine keda oli sama saatus tabanud. Siiski ma mäletan, et kui mul breketid olid, ma nii pelgasin naeratamist ja mul tekkis selline harjumus, et kui ma naersin, siis ma panin alati käe suu ette. Hiljem kui breketid ära võeti jäi see nii mõnekski ajaks veel külge. Seega breketi omanikele soovitus – naeratage julgelt!
Pärast seda kolme aastast breketi rallit olen üritanud enda hambaid tervetena hoida ja nende eest hästi hoolitseda. Selleks olen enda jaoks kaks head abivahendit leidnud.