Nõnda. Seda lugu pean alustama sellest, kui ma käisin 13. septembril, raseduse 37. nädalal ultrahelis ja mulle teatati, et Iti Britt kaalus juba tol hetkel ca 3700 grammi. Seega pani arst paika kuupäeva – 28.september. Kui selleks ajaks ei ole Iti ise sündinud, siis hakatakse teda esile kutsuma. Ma ei olnud seda uudist kuuldes just väga õnnelik, aga samas püüdsin ikka positiivselt mõelda ja lootsin, et sünnitus algab ikkagi loomulikult.

Nii ma siis hakkasin uurima erinevaid teooriaid, kuidas ise aidata kaasa sellele, et sünnitus pihta hakkaks. Hakkasin igapäevaselt vaarikaleheteed jooma. Tegin väga pikki jalutuskäike nii linna peal kui ka kodus. Treppidest jooksin üles-alla. Küürisin kodus neljakäpukil vannitoa põrandat. Käisin saunas jne.

Viimased raseduse päevad olid nii füüsiliselt kui ka emotsionaalselt meeletult kurnavad. 28. september tuli aina lähemale ja ikka ei olnud midagi toimuma hakanud. Vaikselt üritasin juba esile kutsumisega leppima hakata.

Seadsime siis 28. september pakitud haiglakotiga sammud ITK poole. Läksime oma saatekirjaga EMO vastuvõttu kus paluti oodata. Parajalt ärev tunne oli, et mis nüüd saama hakkab. Tol päeval oli seal väga palju inimesi ootamas. Nii me seal ootasime tunni, teise, kolmanda ja neljanda kuni lõpuks arsti kabineti pääsesime kus mulle tehti KTG ja öeldi, et täna ei ole kahjuks seda arsti tööl kes induktsiooni (sünnituse esilekutsumist) teeks, seega minge koju ja tulge homme tagasi.

AAAH! Neli tundi ootamist ja tagasi koju!

29. september olime kell 9 uuesti ITK’s platsis. Seekord käis asi väga kiirelt. Läksin vastuvõttu ja sealt juba otse juhatati sünnituseelsesse osakonda. Seal vaatas arst beebi kaalu uuesti üle. 4300 g! Seda ma nüüd küll ei arvanud, et minul ja Ristol võib tulla probleem sellega, et beebi kaal on liiga suur. Ja ma ausalt ei söönud ebatavaliselt palju magusat! Kell 12 sain siis oma esimese esilekutsumise joogi (õnneks oli täiesti maitsetu).

Samuti vaatas too arst mu emakakaela üle, mis oli täiesti suletud. Seega ta venitas seda natuke lahti, mis oli auch, kui valus!

Pärast joogi saamist tehti iga kahe tunni tagant KTG (mis mõõdab beebi südamelööke ja emaka kokkutõmbeid). Kokkutõmbed olid üsna regulaarsed 3-4 minuti tagant, seega rohkem mulle seda imejooki igaksjuhuks ei antud (arstid annavad seda päevas max 4 korda).

Nendel päevadel, kui mina seal olin, olid sünnituspalatid nii täis, et öösel sünnitas üks naine meie osakonnas. Ma mingil imekombel magasin nii sügavalt, et ma seda õnneks väga ei kuulnud aga teised naised rääkisid, et oli ikka kõva karjumine ja jooksime olnud.

Kätte jõudis laupäev, 30. september. Valud olid kadunud. Laupäeval oli mitme korruse peale tööl ainult üks valvearst, seega pool päeva passisime koos palatikaaslastega niisama. Kusagil kell 14 jõudis arst meieni ja anti mulle jälle esilekutsumise jooki. Vaatas jälle emakakaela, mis oli samas seisus. Ütles, et idee poolest võiks ka kohe veed lahti teha, aga vabu sünnituspalateid lihtsalt ei ole. Paari tunni pärast hakkas jook jälle mõjuma ja seekord olid valud tsipa tugevamad.

Risto käis mind külastusajal vaatamas ja selleks ajaks oli juba üsna ebameeldiv kõndida. Vahepeal tehti jälle KTG ja arst ütles, et kokkutõmbed on juba üsna paljulubavad ja soovitas mul sooja dušši alla minna, mis ehk neid tugevdaks. Läksin siis dušši alla ja mulle tundus, et see pigem leevendas neid valusid. Nii lootsin, et valud läheksid tugevamaks (mis on veider asi mida loota), aga ma nii tahtsin sellega juba ühele poole saada!

Öösel ärkasin juba tugevamate valude peale, mis ei lasknud mul magada. Läksin koridori kõndima. Valvearst tegi KTG (see oli mu vist mingi 20’nes ktg juba) ja tõdes, et valud on kusagil 2-3 minuti tagant. Kutsus kusagilt mingi arsti kes mind üle vaatas ja saadetigi mind üles sünnitustuppa.

Kätte oli jõudnud 1. oktoober, kell oli kusagil 2.50 kui ma Ristole helistasin ja 3.15 oli ta sünnitustoas mu kõrval.

Risto läks kusagile nurka kott-toolide peale magama. Ma vedelesin voodis ja vahepeal käisin sooja dušši all. Valud külastasid mind kusagil 3-4 minuti tagant. Tol hetkel arvasin, et need on väga tugevad valud aga nüüd tagantjärele tean, et see polnud veel midagi.

Kell 8 hommikul tuli meie juurde uus ämmaemand kes teatas, et sünnitegevus on liiga nõrk ja sellise tempoga ei hakka ma küll sünnitama. Seega plaan oli veed avada ja panna mulle külge tilguti mille ülesanne oli kokkutõmbed tihedamaks ja intensiivsemaks muuta, et see emakakael lõpuks avanema hakkaks. Samuti ütles ta, et ilmselt ma vajan epiduraali, kuna tegemist on induktsiooniga ja sünnitus läheb väga pikale.

Natuke nutsin seda uudist kuuldes. Ma ei osanud ette kujutada, et mu sünnitus nii ebaloomulikuks võib kujuneda. Avati veed ja pandi külge tilguti.

Pärast veede avamist hakkasid siis need õiged valud pihta, mis panid ikka kõvasti uu-tama. Vahepeal ma ikka väsisin nii ära juba ja anusin Ristot, et ta mu piinad lõpetaks. Selle peale lasime teha epiduraali, millest oli õnneks väga palju abi. See ei võtnud valusid päris ära, vaid leevendas neid aga tänu sellele ma sain vahepeal natukenegi puhata.

Risto oli sünnitusel super palju abiks. Ta julgustas ja kiitis mind. Pakkus mulle vett juua. Kutsus ämmaemandat kui vajadus oli. Masseeris. Ma ei tea kus kohast see väide tuleb, et meestel pole sünnitusel midagi teha?

Kell 8 õhtul tuli minu juurde jälle uus ämmaemand aga lisaks ka arstid, sest sünnitus oli juba nii kaua kestnud ja mul tekkis vahepeal palavik ja mingi põletikunäitaja oli ka kõrge. Avatust oli selleks hetkeks umbes 6 cm. Seega nad otsustasid, et võtavad epiduraali ära. Tilgutavad mulle veel seda vedelikku sisse, mis valud veel intensiivsemaks muudaks. Väike ahastus tuli peale jälle, sest ma olin täiesti läbi omadega ja mõte sellest, et valud veel tugevamaks läheksid, ei olnud kõige meeldivam.

Aga mul ei olnud valikut. Üritasin võimalikult palju hingamisharjutusi teha. Risto istus mu kõrval. Kell 10 ajal õhtul oli mul väike murdumishetk ja palusin, et Risto ämmaemanda kutsuks. Mingi hetk siis olidki mu ümber jälle kolm arsti, kellele ma ütlesin, et ma ei suuda enam ja vihjasin vaikselt, et maybe keiser?

Siis toodi mulle hoopis naerugaas, mida ma ohtralt sisse tõmbasin. Naerugaas tegi kõik meeled häguseks ja nii ma seal hõljusin kusagil pilvedes ja valutasin kuidagi.

Mingi hetk olid jälle kõik arstid mu ümber ja ütlesid, et nüüd hakkad pressima. Mu emakas oli selleks hetkeks nii väsinud, et tema enam ei töödanud. Ma mingeid presse ei tundnud. Seega kuidagi omal jõul ja omal valitud hetkedel ma seal pressisin. Risto ütles, et ma olevat sel hetkel väga keskendunud olnud. Aga ma mäletan, et mu peas keerles vaid mõte, et ma ei kavatsegi 4 tundi pressida (see on max aeg mil seda teha lastakse) ja ma tahtsin lihtsalt nii väga, et see läbi oleks. Hullult palju aitas see, et kõik arstid ja Risto nii julgustasid ja kiitsid mind koguaeg. See andis motivatsiooni juurde.

Seega ma kogusin kõik enda jõuraasukesed kokku ja pressisin 4810 grammise ja 55 cm pika Iti umbes tunni ajaga välja. Kell oli 00:37 ja kuupäevaks 2.oktoober. Milline imeline kergendustunne oli kui lögane ja kägisev (aga ikkagi jube nunnu) Iti mulle rinnale pandi!

Kokku viibisin sünnitustoas 24 tundi ja 50 minutit, millele võib lisada mitmeid tunde valutamist. Paljud hetked sellest on väga hägused. Öeldakse, et kui laps rinnale pandakse on valu ununenud. Mind painasid mälestused sellest kusagil paar päeva. Raske oli magama jääda ja mõtlesin endamisi, et never again!

Nüüdseks on tõesti juba see valu ununenud ja ma ei mõtle enam sellele. Iti võtab kõik tähelepanu endale. Vägev kogemus oli!

You might also like

Taastumine ja esimesed 2. kuud
Read more

0 comments

Leave a reply