Juhtus nii, et meil õnnestus jälle Londonis käia.  Kui keegi mäletab, siis me külastasime seda ägedat linna alles natuke üle poole aasta tagasi (siit saab lugeda).

Algselt oli meil lihtsalt mõte koos minu vanemate ja Risto emaga kusagile reisida. Tükk aega mõtlesime kuhu minna. Otsustavaks said asjaolud, et 1) me ei tahtnud väga kauaks reisile minna 2) enamik soojamaa pakkumisi oli pigem sügisel, aga see aeg oleks meie jaoks liiga hilja olnud ning muidugi 3) meie suur armastus Londoni vastu.

Seekord algas meie teekond sõiduga Riiga, sest me leidsime sealt paremad lennupiletid. Lend läks kell 6 hommikul, seega me veetsime ühe öö lennujaama lähedal asuvas hotellis ja uudistasime eelnev õhtu ka natuke Riia vanalinna. Muidugi Riiga jõudmine ei möödunud takistusteta. Meie muidu täiesti korras ja sõiduvõimeline auto otsustas, et võiks just reisi ajal natuke katki minna. :(

Õnneks ta oli nii tubli, et toimetas meid ilusti lennujaama ning pärast saime koju ka. Napilt.

 

Lendasime me seekord Wizz airiga, mis on põhimõtteliselt sama mis Ryanair. Miinuseks oli ainult see, et neile tohtis väiksema pagasi lennukisse kaasa võtta.

Kui mul tavaliselt ei ole mingit hirmu lendamise ees, siis seekord oli mul väike ärevus sees. Tõenäoliselt raseduse pärast. Nädalate poolest oli iseenesest okei lennata. Ma istusin akna all ja õhku üldse ei olnud. Millegipärast me ei keeranud neid värgendusi lahti mis külma õhku peale puhuvad. Mingi hetk ma tundsin, et süda hakkab pahaks minema ning kõhus keerab. Keha tundus väljaspoolt tulikuum ja seestpoolt jääkülm.

Mu peas oli mõte, et ma olen ma ei tea kui kõrgel õhus ja mitte kusagile ei ole põgeneda. Siis tekkis väike paanika ja ma tundsin kuidas pilt hakkab eest ära minema. Äratasin Risto enda kõrvalt üles ja ütlesin, et ta mind WC’sse saadaks, sest ma kartsin, et ma muidu kukun sinna vahekäiku pikali. Õnneks WC’s oli hästi külm õhk. Hingasin mitu korda sügavalt sisse-välja ning juba ma tundsin, et hakkab palju parem. Vahetasime Ristoga kohad ära, et ma saaks keskel istuda ja keerasime need õhuavad ka lahti. Ülejäänud sõit (ja ka tagasilend) oli õnneks enesetunne hea.




Palju asju mida me eelmine kord tegime, tegime me ka seekord, sest teised olid ju Londonis esimest korda. Ehk siis külastasime kõiki põhilisi vaatamisväärsusi ja jalutasime palju nendes i m e l i s t e s parkides.

Meie jaoks uus oli Londoni loomaaia külastus ja vahakujude muuseum Madame Tussauds, kus seekord oli lihtsalt kohustuslik ära käia. Mõned vahakujud nägid ikka nii reaalsed välja, et hirmus oli ligidale minna.

Kuna mu emal õnnestus paar nädalat enne reisi enda jalg päris valusalt välja väänata, siis me vastupidiselt eelmisele korrale kasutasime päris palju ühistransporti. Muidugi ega mina ka seekord just kõige kõvem kõndija ei olnud. Londonis on muideks väga hea ühistransport! Me kasutasime põhiliselt metrood ja busse. Busse soovitan rohkem, sest siis näed rohkem ümbrust. Double-deckerid on eriti tuusad.




Me tundsime ennast juba esimesel korral Londonis väga koduselt ja nüüd sellel korral veel enamgi. Südantlõhestav oli neid viimaseid uudiseid lugeda. Kõigest nädal tagasi olime ise seal. Vaatasime pühapäeva õhtul telkust Manchesteri heategevus kontserti ka ja see oli lihtsalt nii imeilus vaadata kuidas inimesed kokku hoiavad. ♡

Ise arvame, et me nüüd mõnda aega peame reisimisest pausi. Õnneks meil on vedanud ja me oleme saanud nende (varsti) kahe abielu aasta jooksul päris palju reisimas käia. Aga kui mingi aja pärast siiski tekib mõte kusagile minna, siis peame ennast tugevalt tagasi hoidma, et mitte jälle Londonisse sattuda.

0 comments

Leave a reply