Kõigepealt tahan öelda, et see on nii tore, et mu eelmine postitus (Iti sünnilugu) nii palju tagasisidet sai. Tõesti on äge lugeda teie kommentaare, nõuandeid, kogemusi ja julgustavaid sõnu! Ma pean tõdema, et ma ikka veidi kahtlesin kas üldse kirjutada enda sünnitusest, sest mul nii mõnigi sõbranna on hetkel beebiootel ja ma ei tahtnud kedagi enda looga ära hirmutada. Aga kuna paljud ikkagi tundsid huvi ja nii mõnigi kellele ma seda lugu isiklikult rääkisin ikkagi julgustasid mind seda kirja panema. Üks sõbranna ütles mulle, et tundub, et ma suhtun sellesse kogemusse ikkagi pigem positiivselt ja ma arvan, et nii see ka tegelikult on kui vaadata mis selle valu ja vaeva tulemiks on.

Aga mis toimus pärast seda kui sünnitusprotsess lõppes? Kui Iti lõpuks kõhust välja tuli pandi ta mulle kohe rinna peale. Seal ta kägises ja korises veidi aega. Just kui pahandaks meiega, et ta niimoodi vägisi kõhust välja võeti. Eks tal oli õigus ka pahandada. Kuna ta tegi sellist korisevat häält, viidi ta igaksjuhuks lastearstile üle vaadata ja mind hakati samal ajal õmblema. Õmblemine kestis ca tunnikese. Eriti valus see ei olnud. Pigem lihtsalt tüütu, sest väsimus oli tohutult suur ja tahtsin lihtsalt juba magada. Kui sellega ühele poole saadi, lasti meil paar tundi sünnitustoas kosuda. Viskasimegi mõlemad silmad looja. Mingi hetk toodi mulle tee, jogurt ja saiake ning ka Iti saabus meie juurde tagasi ja anti une pealt Ristole sülle.

Meie suur lootus oli perepalat saada. Seega lasime seda võimalust uurida. Ämmaemand tõdes aga, et valik on ainult ema+laps ja ühispalati vahel aga kui valik osutub ema+laps palati kasuks siis tõenäoliselt hiljem perepalati võimalust ka ei ole. Valisime siiski ema+laps palati.

Mind kärutati ratastooliga sinna. Jalad tõesti mind ei kandnud. Palat oli imepisike. Otsustasime ämmaemandalt uurida kas Risto tohiks tolle öö siiski koos meiega veeta. Ämmaemand ütles, et tema lubab aga ta ei tea mida hommikune vahetus asjast arvab. Nii me siis magasime kahekesi ühe inimese voodis ja Iti oma pesas meie kõrval. Tol ööl oligi kõige raskem uinuda. Küsisin arstilt Paracetamoli valu leevendamiseks.

Järgmisel päeval tõdesime, et mul oleks väga keeruline seal ilma Ristota hakkama saada. Ma ei saanud ilma abita voodist püsti ja kui püsti tõusin hakkas mul pea nii ringi käima. Nõrkus oli tohutult suur. Kõndisin nagu 15o aastane. Seega Risto jäi endiselt meiega. Õnneks ükski ämmaemand sellele viltu ei vaadanud. Tundub, et nad mõistsid, et ma ei ole suuteline seal üksi toimetama.

Esimestel päevadel pidigi põhiliselt Risto Itiga tegelema. Väga tore oli vaadata kui julgelt ta kohe beebiga toimetama hakkas. Vahetas mähkusid nagu vana proff!

Igaljuhul jäime sinna pisikesse palatisse siiski kolmekesi. Me teadsime, et kolm päeva peame kindlasti haiglas veetma, sest nii kaua taheti mulle anda antibiootikumi (selle põletikunäitaja pärast).

Iga päevaga läks olemine pisut paremaks. Esialgu olid kõik vannitoa toimetused keerulised. Esimestel päevadel ma ei tahtnud ka väga midagi raskemini seeditavat süüa ehk siis ma toitusin põhiliselt vedelatest asjadest nagu jogurt, kohupiim ja keefir.

Vist oli kolmanda päeva varahommikul kui me magasime – mina voodi ülemises osas diagonaalis, Iti minu kõrval ja Risto voodi alumises osas kuidagi kägaras ja jalad üldse kusagil maas – kui sisse astus ämmaemand kes pidi mulle antibiootikumi andma. Ta vaatas kuidas me seal magasime ja küsis “Ee..kas te perepalatit ei tahtnud?”.

Nii me kolisime kolmekesi perepalatisse mis tundus eelmisega võrreldes nagu presidendi sviit. Ruumi oli nii palju!

Neljandal päeval sain juba enamvähem kõndida ja tundsin ennast juba veidi inimlikumalt. Seega tekkis ka soov sammud kodu poole seada, aga põhjus miks meid veel koju ei lastud oli Iti kaal. See oli liiga palju langenud ja ta ei saanud rinnast piisavalt piima kätte. Seetõttu pidime ka ühel ööl talle lisatoitu andma. Õnneks juba järgneval päeval hakkas kaal vaikselt tõusma ja meid lasti koju.

Esimesel nädalal olin füüsiliselt veel üsna kurnatud. Istuda ei saanud, seega oli variant kas laman või seisan püsti. Õmblused tegid ka veel haiget. Õnneks Risto oli isapuhkusel ja oli suureks abiks. Nii mõnigi unetu öö oli ka, kus me terve öö korda mööda Itit kussutasime, sest ta lihtsalt lakkamatult nuttis. Esimesel nädalal olid mul vahepeal ka sellised ärevushood või momendid kus ma tundsin põhjendamatut hirmu. Lugesin, et naerugaas võib tekitada kehas B vitamiini puudust, mis omakorda võib tekitada ärevuhooge. Seega ma hakkasin B vitamiini sööma ja siis need kadusid ära. Ma ei tea kas see oli siis sellest või oli lihtsalt tegemist mingi sünnitusjärgse nõrkuse või traumaga.

Teise nädala lõpuks hakkasid asjad vaikselt paika loksuma, aga siis pidi Risto tööle tagasi minema. Kõik justkui hakkas otsast pihta. Pidin uuesti harjuma. Harjuma kuidas üksi hakkama saada. See kolmas-neljas nädal oligi minu jaoks kõige raskem. Mul oli ikka nii mõnigi breakdown. Õnneks oli lohutajaid kellel oli hiljuti sama kogemus seljataga ja kes tõdesid, et neil oli samamoodi ja andsid mulle lootust, et läheb kergemaks.

Teine kuu oligi juba palju kergem. Ilmselt olime me üksteisega juba harjumas ja beebiga toimusid ka mõned põnevad arengud. Ta hakkas kaugemale nägema. See tähendas, et ta oli nõus vahepeal ka niisama diivanil või mähkimislaual mõne hetke lamama, sest tal oli põnev ringi vaadata. Ja muidugi kõige ägedam oli see kui ta teadlikult naeratama ja kilkama hakkas. See lihtsalt kompenseerib kõik need päeva raskused kui ta naeratab! Nüüd ükspäev ta otsustas keerama hakata ja me Ristoga olime šokis kui kiiresti aeg lendab. Varsti ta lähebki juba kooli ja tööle ja abiellub ja .. okei, õnneks mitte nii varsti!

You might also like

0 comments

Leave a reply