Appi! See oli mu viimane töönädal enne ametliku dekreedi algust. Natuke pelgan seda aega kui ei pea tööl käima, sest ma kardan, et mul hakkab kodus jube igav. Juba augustis olen tegelikult juuksuritööl väga lebolt võtnud, seega mul on olnud aega ka kodus toimetamiseks.

Kõik sahtlid ja kapid on juba liigagi ära sorteeritud ja korraldatud. Räägitakse, et rasedatel tekib lõpufaasis “pesapunumise” vajadus. Ja minu puhul peab see 100% paika! Ainult, et see ei tekkinud mitte lõpu- vaid juba kusagil keskfaasis. Vahepeal hakkasin juba Risto töölaua sahtleid sorteerima. Ta millegipärast ei arvanud, et see väga hea mõte oleks.

Ma juba kujutan ette kuidas ma varsti juuksurdamist igatsema hakkan ja muidugi ka kõiki kliente, kes mind regulaarselt külastasid. Õnneks tõenäoliselt saan pere ja sõprade keskis aegajalt enda juuksurikätt soojas hoida.

Käisin see nädal esimest korda Ida-Tallinna Keskhaigla rasedate joogas. Mulle väga ei ole jooga kunagi istunud, sest ma ei paindu ü l d s e hästi ja joogas tavaliselt tehakse ju mingeid ulme trikke.

Aga kuna tegemist oli rasedate joogaga, siis ma mõtlesin, et seal äkki võetakse asja natuke rahulikumalt. Ma olin nii mõnegi varasema sünnitaja käest kuulnud, et joogast oli sünnitusel palju abi, sest seal sa saad selle õigesti hingamise selgeks. See muidugi andis ka palju motivatsiooni sinna minna.

Esimene osa tunnist koosnes vestlemisest. Joogaõpetaja tegi ettepaneku, et kõik võiksid rääkida midagi positiivset mis elus juhtunud on või lihtsalt jagada mõnda ilusat mõtet. Teine osa koosnes hingamisest ja joogaharjutustest. Kohati oli päris lõõgastav aga samas mõni harjutus pani natuke pingutama ka.

Rasedaid oli seal ka nii erinevate nädalatega – alates 9.nädalast kuni 35. nädalani. Ma ise olingi see kellel neid nädalaid kõige rohkem seal oli. Seega kõik tegid harjutusi omas rütmis, nii nagu võimalik oli. Selili harjutustega oli mul näiteks natuke raskusi. Üritan septembris veel kolmest tunnist osa võtta.

Ma juba vabandan ette kui septembris mingeid veidraid blogipostitusi tuleb. Need ilmselt sünnivad siis suurest igavusest. Või mine sa tea, äkki ma leian endast selle koduse inimese üles. Tegelikult ma üritan mõelda, et need on veel viimased nädalad kus ma saan puhata ja aega iseendale võtta, seega üritan seda aega hoopis nautida!

Pildid pärinevad sõbranna Angela pulmast ja fotode autoriks on Hanna Odras. 

0 comments

Leave a reply